Andres Putting

15.02.1971 nägin ilmavalgust Tõrva linnas. Passi läks kirja miskipärast Valga.  

Umbes 11-aastat hiljem andis isa mulle näppida Smena kaamerat. Sellest hetkest alates olin müüdud mees. Kodune vannituba sai minu poolt okupeeritud ja punane valgus ning kemikaalidega mässamine muutus suhteliselt igapäevaseks. Edaspidi siis tuli Zenit kaamera ja kogu taskuraha fotokemikaalidele ja paberile kulutamine. 

Mitmed mu ametid, mida Hunt Kriimsilmana pidasin, said samuti fotoga nö. pihta. 

Olen töötanud 90-ndate alguses kriminaalpolitseis. Sealt edasi viis mu töö välisministeeriumisse, edasi 9-aastaks turvaettevõttesse, kus tegin projektijuhist-pressiesindajani tööd. Kaks aastat Brüsselis euroametnikuna töötades tõid mu kuidagi kindlamalt tagasi pildistamise juurde. Just Brüsselis ostsin omale kasutatud profikaamera ja hakkasin endast märku andma Delfile, kus siis mu fotogaleriid ilmuma hakkasid.  Kuna 2007 detsembris lõppes mu leping Euromaailmaga siis 2008 aastast alates olengi Delfi, täpsemalt siis Ekspress Meedia palgalehel. Ju neile meeldis see, mida tegin. 

Töö on mind viinud sisuliselt ja peaaegu kõikidesse maailmajagudesse, vaid Austraalia, Antarktika ja põhjapoolus on tänaseks puutumata. 

2011-aastal võitsin kobamisi aasta pressifoto konkursi pressi eest põgeneva Andrus Veerpaluga ja pärast seda on erinevaid nominatsioone tilkunud.   Üldiselt meeldib mulle jälgida inimkäitumist, näha kuidas lahenevad erinevad olukorrad ja arvan, et tänu politseis saadud elukogemusele ja koolitustele saan täna oma tööd teha nii nagu seda hetkel ka teen.

Fotoalaselt olen ennast ise harinud ja esimene fotoalane koolitus sai mind kätte 2017 aasta, kui esimese eestlasena osalesin Andaalusias konfliktfotograafia koolitusel, aga muidu olen arvamusel, et iga inimene näeb maailma erinevalt ja seda fotoalasesse raamistikku suruda pole päris õige. See, mis meeldib ühele, ei pruugi teisele meeldida ja nagu ilmas on inimesi, on ka erinevaid maitseid ja arusaamasid ka fotomaailmas.